Energiasäästlik maja - positiivselt passiivne

Kindlasti on paljud viimaste aastate jooksul selle mõistega kokku puutunud. Mida see võõrapärane liitsõna endas tegelikult peidab? Lühidalt kokku võttes on tegemist majaga, mille kütmiseks (ja jahutamiseks) kulub tavapärasest kümme korda vähem energiat. See tähendab ka kümme korda väiksemaid soojaarveid ja mugavat sisekliimat. Veidi pikemalt lahti kirjutatuna on tegemist majaga, mis:

• on väga hästi soojustatud
• mis ei puhu praktiliselt üldse läbi
• mille sõlmedes puuduvad külmasillad
• mille ventilatsioonisüsteemis kasutatakse spetsiaalset agregaati (soojusvaheti), mis tagastab sellega ligi 80% ventilatsioonisüsteemist väljaviidavast soojusest. 
• Samuti kasutatakse passiivmaja projekteerides erinevaid võtteid päikesekiirte püüdmiseks, tavaliselt suuri lõunapoolseid aknaid, mis suveperioodi ülekuumenemise vältimiseks sirmide või keerukamate süsteemidega varjestatud.

Esimesed passiivmajad  

Passiivmaja standardi mõiste pärineb Lundi Ülikooli professor Bo Adamsoni ja Darmstadti Elamumajanduse ja Keskkonna instituudi dotsendi Wolfgang Geisti 1988. aastal peetud vestlustest ja neile järgnenud protsessist.

Esimesed passiivmajad ehitati Saksamaal Darmstadtis 1990 aastal. 1996 aastal rajati Passiivmaja Instituut standardi levitamiseks ja kontrollimiseks. Passiivmaja märgis on vabatahtlik standard, mille saavutamiseks on loodud omaette toodete kataloog. Praeguseks ulatub selliste ehitiste hulk ca 15 000-ni.

Passiivmajad majad on tavaliselt dekoreeritud sooja vee või elektri tootmiseks mõeldud päikesepaneelidega, mis tavalise maja puhul on pigem deklaratsioon peremehe vaadete kohta, omamata suuremat reaalset väärtust. Maja puhul, mille energiatarve 5 korda tavapärasest väiksem, katab sooja vett või elektrit tootev päikesepaneel aga arvestatava osa hoone vajadusest. Sarnaselt hõõglambiga elektripirnile, produtseerib iga inimene tunnis ligi sada watti energiat. Olmeelektroonika, arvutite, elektripliitide ja isegi lamibipirnide poolt produtseeritav soojuskiirgus lisandub samuti energiabilansile.

 

Biohof Achleitner kaubamaja.

Passiivmaja ei pruugi tingimata olla ülihea sisekliimaga, kuid nagu innovaatiliste lähenemiste puhul ikka, mõtlevad passiivmajade projekteerijad ja omanikud vähemalt Austrias tavaliselt normi täitmisest kaugemale. Hoonet projekteerides rõhutakse praktikas palju sisemisele mugavusele. Ventilatsiooniga tagatakse piisav õhuvahetus, siseseintena kasutatakse toorsaviplokkidest seinu niiskustasakaalu ühtlustamiseks, samal eesmärgil ka taimestikku ja vahel suisa haljastatud seinu. Sellise maja aknaraamid lahendatakse termokatkestustega ja klaaspaketid kolmekordsena, välispiirete, seinte, uste ja akende pindade sisemisest õhutemperatuurist suhteliselt vähe erinev temperatuur ei tekita siseruumis tavaliselt suurtele klaaspindadele omast ebameeldivat külma õhu liikumist, õhu ringlus on sellises majas üldse aeglasem ja sujuvam, mistõttu ka tolmu ringleb õhus vähem.

Messikeskus Welsis

Hiljuti Austrias erinevaid passiivmaja standardile vastavaid hooneid külastades sain aru, et kuigi tegemist on eranditult energiasäästlike ja tehnilistelt lahendustelt innovatiivsete majadega, on elu- ja töökeskkonna mõistes tegemist üsna erinevate maailmadega. Passiivmaju on Austriasse ehitatud juba üle 20 aasta, kasutusampluaa on erakordselt lai, sisaldades eramuid, messi- ja kaubanduskeskuseid ja isegi kirikuid. Nutika lahendusena jäi silma üks büroohoone, mille kõik neli külge olid kaetud päikesepaneelidega. Hoone põhjakülge päikesepaneelide kinnitamine tundub esmapilgul jabur, aga tegelikult olid need paneelid tootmispraak, millel siiski säilinud esteetiline väärtus. Huvitaval kombel oli minu jaoks erinevate passiivmajade õnnestumise indikaatoriks lõhn. Mitte, et mõni neist hoonetest oleks haisenud, aga ühe büroohoone puhul oli see küll kergelt häriv, teine kontor samas lõhnas nagu tavapärane büroomaja ikka...akrüülvärvi järele. Kolmas neist, väiksema kubatuuriga puit- ja savikonstruktsioonis passiivmaja, mille konstruktsioonid kombineeritud ökoloogiliste tehnoloogiatega, mõjus ideaalilähedase inimsõbraliku mikrokosmosena. Väga positiivsete lahedate lahendustega mõnusate hoonetena jäid meelde veel messikeskus Welsis ja ökoloogilisi tooteid müüv Biohof Achleitner kaubamaja, mille teine bürookorrus oli lahendatud mõnusa rohelise aasana. Keskuses sai einestada ja enamus tooteid olid ka degusteerimiseks välja pandud. Ökotooted olid iroonilisel kombel küll suures enamuses pärit Uus-Meremaalt ja Aafrikast – see, mida maja kokku hoidis, kulus kõik varjatult transpordile, et Mustalt mandrilt seepi tuua.

SOL 4 büroomaja, foto autor Thomas Kirschner.

Austria kohalikud omavalitsused projekteerivad-ehitavad enda tarbeks valdavalt passiivmaju, sest selleks vajalikud teadmised on olemas ning paljudel juhtudel ei lähe selline maja tavanormidele vastavast hoonest enam üldse kallimaks.  

Huvitav, et passiivmaju  ei ehitata tavaliselt kesklinnadesse. Kuna linnasüdames on kinnisvarahinnad tänu soodsale asukohale tavaliselt kõrged, ei ole üüriliste-investorite leidmine seal enamasti probleemiks, sest kommunikatsioonid on suhteliselt odavad, rahvast palju ja asukoht on atraktiivne ilma liigsete pingutusteta.

Austria kohalikud omavalitsused projekteerivad-ehitavad enda avalikuks tarbeks valdavalt passiivmaju, sest selleks vajalikud teadmised on olemas ning paljudel juhtudel ei lähe selline maja tavanormidele vastavast hoonest liiga palju kallimaks. Loomulikult ei taga ainult passiivmaja standard tingimata kvaliteetset linnaruumi ega kaunist välimust. Tehnoloogilised lahendused peaksid olema ka esteetika teenistuses ja mõlemad nad võiksid olla jätkusuutlikkuse teenistuses. Austrias on seepärast paremate lahenduste leidmiseks saanud tavapraktikaks planeeringu- ja arhitektuurivõistluste korraldamine.